Pille Õis
eripedagoog
eripedagoog
Nutiseadmega puutusin esmakordselt kokku kolm aastat tagasi. Lapsed kinkisid abikaasale jõuludeks tahvelarvuti ja teatasid, et sellega muutub igapäevane elu palju mugavamaks.
Kiiresti tõmbasid nad tahvlisse vajalikud äpid ja hakkasid pereisa juhendama, kuidas saata meile ja lugeda ajalehti. Olin skeptiline ja ei kiirustanud uut seadet ise uurima. Mõtlesin ikka, et las proovivad, minule sobib lauaarvuti rohkem.
Muutus minu ellu tuli vajadusega osta uus telefon. Olin jätkuvalt meelekindel, et vajan telefoni ainult helistamiseks. Pere nooremad liikmed aga olid järjekindlad. Nad kutsusid mind poodi ja tutvustasid nutitelefoni võlusid. Visati veel minu üle nalja, et mammutid surid ka välja, sest ei suutnud uute tingimustega kohaneda. Andsin alla ja sain nutitelefoni omanikuks.
Esimesed päevad nutitelefoniga olid hirmutavad. Kartsin, et ekraan läheb katki ja kõnede vastuvõtmine oli üks ebaõnnestumiste jada. Siis saabus aga ahhaa-efekt. Sain jooksvalt lugeda päeva jooksul saabuvaid meile, mida varem tegin alles õhtuti arvuti taga. Suurt rõõmu valmistas fotode tegemine. Varem olin ikka end tabanud mõttelt, et üht või teist sündmust oleks soovinud jäädvustada, kuid fotoaparaati polnud. Nüüd oli see võimalus mul nutitelefoni näol olemas kogu aeg. Ka telefoniarvele mõjus uus telefon positiivselt. Sain palju asjaajamisi teha meili teel ja ei pidanud enam saatma SMS-e.
Tagasi vaadates paneb mõtlema, kuidas sain nii kaua üldse nutitelefonita hakkama. Miks ma varem ei hakanud seda kasutama?
Digipööre koolis tundus algusest peale huvitav. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mida see tähendab, kuid valmisolek muutusteks oli minus olemas. Õpilasi ja oma isiklikke lapsi kuulates olin juba pikka aega arusaamisel, et õpetamisse ja õppimisse peab tulema pööre. Oli selge, et vanade õpetamismeetoditega enam lapsi õpetada ei saa. Õpilastel puudus motivatsioon istuda tunnis ja kuulata passiivselt õpetajat. Minna siis kogu selle koormaga koju ja hakata valmistuma teadmiste kontrolliks. Tänapäeval, kui kogu ühiskonna areng on jõudnud selleni, et ootamine pole enam väärtus ja kõik vajadused on näpuliigutuse kaugusel. Õpilaste soov oli aktiivselt osaleda õppeprotsessis. Aga missugune see muudatus pidi olema?
Nüüd näen, et see muudatus ongi digipööre. Õpilased on kaasatud, nad saavad õppida tunnis õppeprotsessis ja tagasiside teadmiste kohta tuleb kiiresti. Käisin vaatamas kolleegide lahtiseid digitunde ja märkasin, et digiseadme kasutamise hetkel oli kõikide õpilaste tähelepanu harjutusel. Nad mõtlesid kaasa ja ma ei näinud kedagi kõrvaliste asjadega tegelemas. Õppida saab ainult rõõmuga. Nutiseadme kasutamine tunnis teeb õpilased rõõmsaks ja õppimise huvitavaks.
Muutus minu ellu tuli vajadusega osta uus telefon. Olin jätkuvalt meelekindel, et vajan telefoni ainult helistamiseks. Pere nooremad liikmed aga olid järjekindlad. Nad kutsusid mind poodi ja tutvustasid nutitelefoni võlusid. Visati veel minu üle nalja, et mammutid surid ka välja, sest ei suutnud uute tingimustega kohaneda. Andsin alla ja sain nutitelefoni omanikuks.
Esimesed päevad nutitelefoniga olid hirmutavad. Kartsin, et ekraan läheb katki ja kõnede vastuvõtmine oli üks ebaõnnestumiste jada. Siis saabus aga ahhaa-efekt. Sain jooksvalt lugeda päeva jooksul saabuvaid meile, mida varem tegin alles õhtuti arvuti taga. Suurt rõõmu valmistas fotode tegemine. Varem olin ikka end tabanud mõttelt, et üht või teist sündmust oleks soovinud jäädvustada, kuid fotoaparaati polnud. Nüüd oli see võimalus mul nutitelefoni näol olemas kogu aeg. Ka telefoniarvele mõjus uus telefon positiivselt. Sain palju asjaajamisi teha meili teel ja ei pidanud enam saatma SMS-e.
Tagasi vaadates paneb mõtlema, kuidas sain nii kaua üldse nutitelefonita hakkama. Miks ma varem ei hakanud seda kasutama?
Digipööre koolis tundus algusest peale huvitav. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mida see tähendab, kuid valmisolek muutusteks oli minus olemas. Õpilasi ja oma isiklikke lapsi kuulates olin juba pikka aega arusaamisel, et õpetamisse ja õppimisse peab tulema pööre. Oli selge, et vanade õpetamismeetoditega enam lapsi õpetada ei saa. Õpilastel puudus motivatsioon istuda tunnis ja kuulata passiivselt õpetajat. Minna siis kogu selle koormaga koju ja hakata valmistuma teadmiste kontrolliks. Tänapäeval, kui kogu ühiskonna areng on jõudnud selleni, et ootamine pole enam väärtus ja kõik vajadused on näpuliigutuse kaugusel. Õpilaste soov oli aktiivselt osaleda õppeprotsessis. Aga missugune see muudatus pidi olema?
Nüüd näen, et see muudatus ongi digipööre. Õpilased on kaasatud, nad saavad õppida tunnis õppeprotsessis ja tagasiside teadmiste kohta tuleb kiiresti. Käisin vaatamas kolleegide lahtiseid digitunde ja märkasin, et digiseadme kasutamise hetkel oli kõikide õpilaste tähelepanu harjutusel. Nad mõtlesid kaasa ja ma ei näinud kedagi kõrvaliste asjadega tegelemas. Õppida saab ainult rõõmuga. Nutiseadme kasutamine tunnis teeb õpilased rõõmsaks ja õppimise huvitavaks.