Kui kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas kevadel ühel hetkel hakkasime kambakesi Digipöörde projektis osalemiseks taotlust täitma. See käis kuidagi erilise kiiruga ja omavahel väga rääkida ei jõudnudki. Igaüks täitis taotluses oma osa ja ühel hetkel see esitamiseks valmis oligi.
Ja siis tuli vaikus. Kuni ühel hommikul kohvi juues kuulsin mina ja enamus kolleege uudist „Hommikutelevisioonist“. Minu esimene mõte oli – oh, missuguse koolituse me nüüd saame, kuuleme tarku inimesi ning nemad ütlevad, mida me tegema peame hakkama. No päris hea tunne oli. See tunne kestis kuni esimese koolituspäeva alguseni, mil järsku seisin kaamera ees ja küsiti :“Mis siis teie plaan on?“ No ei olnudki head plaani. Oli väga kehv plaan. Kogu koolituse päeva jooksul mõtlesin ma ainult sellele, kuidas küll suudaksime hea plaani välja mõelda. Eks me selle päeva jooksul pidime oma plaanist natuke ka rääkima, aga see oli ikka väga kesine.
Kõige suurem aruteluteema esialgu oli see, et kuidas küll meid küll välja valiti. Meil ei olnud enda arvates ju head plaani. Kuulates teisi koole, tundus, et nad olid kõik põhjalikult läbi mõelnud ja teadsid, mida teevad. Imetlesime Konguta kooli meeskonnavaimu, Türi kooli head plaani, Valga kooli suurejoonelisi plaane, Kuressaare õpetajate varasemaid kogemusi. Meile tundus, et oleme digimaalimas toimetanud küll, aga mitte nii tulemuslikult ja süstemaatiliselt, kui teised. Ainus, mida suutsime välja mõelda, oli see, et ehk märgati meie võimet ülekooliliselt tulemuslikke uuendusi ette võtta.
Praeguseks oleme tänu kahele koolituspäevale, omavahelistele pingelistele ja esialgu hirmunud aruteludele Tallinnasse ja tagasi sõites, teiste koolide mõtetele ja oma kolleegidega aruteludele jõudnud OMA TEENI. Sellel teel olles imetlen ma praegu meie Digimeeskonna tööd. Igaüks on võtnud enda kanda olulise osa meie digipöörde mõttest. Igaüks toimetab eesmärgi nimel pingeliselt üksi ja koos kolleegidega. Meie eesmärgiks on saanud see, et KÕIK õpetajad mõistaksid digipöörde olemust ja tunnistaksid selle vältimatust. Et me kõik mõistaksime, õpetaja põhiülesande täitmiseks – et õpilased õpiksid – saab edukalt rakendada ka digimaailma võimalusi.
Mina olen veendunud, et me oleme juba praegu võitnud - koolipere on mõtte omaks võtnud.
Lühikese ajaga oleme oma mõtetes selle pöörde teinud ja praegu ma juba tunnen, et me saame hakkama ja meid enam tagasi ei pööra. See ei ole moehullus ja ei lähe üle :)
Kõige suurem aruteluteema esialgu oli see, et kuidas küll meid küll välja valiti. Meil ei olnud enda arvates ju head plaani. Kuulates teisi koole, tundus, et nad olid kõik põhjalikult läbi mõelnud ja teadsid, mida teevad. Imetlesime Konguta kooli meeskonnavaimu, Türi kooli head plaani, Valga kooli suurejoonelisi plaane, Kuressaare õpetajate varasemaid kogemusi. Meile tundus, et oleme digimaalimas toimetanud küll, aga mitte nii tulemuslikult ja süstemaatiliselt, kui teised. Ainus, mida suutsime välja mõelda, oli see, et ehk märgati meie võimet ülekooliliselt tulemuslikke uuendusi ette võtta.
Praeguseks oleme tänu kahele koolituspäevale, omavahelistele pingelistele ja esialgu hirmunud aruteludele Tallinnasse ja tagasi sõites, teiste koolide mõtetele ja oma kolleegidega aruteludele jõudnud OMA TEENI. Sellel teel olles imetlen ma praegu meie Digimeeskonna tööd. Igaüks on võtnud enda kanda olulise osa meie digipöörde mõttest. Igaüks toimetab eesmärgi nimel pingeliselt üksi ja koos kolleegidega. Meie eesmärgiks on saanud see, et KÕIK õpetajad mõistaksid digipöörde olemust ja tunnistaksid selle vältimatust. Et me kõik mõistaksime, õpetaja põhiülesande täitmiseks – et õpilased õpiksid – saab edukalt rakendada ka digimaailma võimalusi.
Mina olen veendunud, et me oleme juba praegu võitnud - koolipere on mõtte omaks võtnud.
Lühikese ajaga oleme oma mõtetes selle pöörde teinud ja praegu ma juba tunnen, et me saame hakkama ja meid enam tagasi ei pööra. See ei ole moehullus ja ei lähe üle :)