Mare Hallop
emakeeleõpetaja
emakeeleõpetaja
Kui ma augustis PVPK-sse tööle tulin, oli digipööre juba alanud. Mis pöörane loom see on, polnud mul aimugi. Aga kui õpetaja Ele kooliaasta eel Kahooti tutvustas, võttis see värvide mäng silme eest kirjuks ja sealt ma selle nakkuse vist saingi ...
Nii ma mõtlesingi, et kaua ma ikka jõuan rongile, mis aina tuure näis üles kruvivat, järele joosta, parem püüan peale saada ja kaasa sõita.
Nutiseadmed polnud mind varem vaimustanud: olin ikka arvanud, et telefon peaks olema vahend, mis võimaldab kiiresti ja töökindlalt suhelda, s.t, et funktsiooniks on helistamine. Tahvelarvuti olin ma küll suvel sünnipäevaks saanud, aga sellega tegelesid rohkem lapsed, ehkki nad vahel mulle põnevusega mingeid rääkivaid kasse ja mõmisevaid karusid nina alla lükkasid.
Nii ma siis ennast koos kooliga pöörama hakkasin. EMT oli teinud pakkumise vahetada oma vana telefon nutiseadme vastu. Haarasin sellest kinni. Esialgu polnud ma suuteline isegi kõnesid vastu võtma, helistasin tagasi. Aga digivahetunnid andsid hoogu ja nii tõmbasin minagi tahvlisse ja telefoni ColarMixi, millega lapselapse ees tegijat mängida ...
Näpu all hakkasid toimima nii mõnedki teised äpid ja Play-pood sai surfamise kohaks, nii et kannangi nüüd kaasas oma Taskutarka. Kahootiga sain ruttu Sina-peale. Miksike ja Kubbu olid varem tuttavad, nendega suhtlen semulikult edasi. Ja kui mõnel pole klassis ka paari peale nutiseadet, saan naudinguga pakkuda oma jagusid.
QR-koodid meenutasid mulle ka pigem kindamustreid, mis näisid kui rahvuslik omapära mitmeid nurki kaunistavat, aga suur oli rõõm, kui NeoReader neid dešifreerima hakkas. Kui veel ise õppisin koodi koostama, sain hakata õpilasi üllatama, et nad ei pidanudki mingeid keerulisi linke trükkima, vaid “abaka-dabra” avanesid vajalikud harjutused - ülesanded iseenesest.
Getwappsi korjan nüüd kokku erinevate pealkirjade alla materjale, mida töös kasutada, Pocketis saan salvestada vajalikke artikleid, videosid, erinevates fototöötlustes kollaaže ja piltide liikumisi ja/või efekte juurde lisada.
Socrative`i kasutan küll vähem, aga LearningApps on võitnud mu südame... Ja vaimustuses olen ka Padletist (http://www.padlet.com/marehallop/kaash22lik), kuhu saan tunni ülesanded peale panna ja õpilased saavad omapäi tegutseda (kuigi nad juhendamisel abi ikka vajavad). Tundsin minagi rõõmu laste elevusest, kui nad nägid, et ise ka saavad tahvlit täiendada.
Tempo on kiire, mina õppijana aeglane, sest pean saama mitte ainult kõike rahulikult läbi näppida, vaid ka näppudest mööda pikki juhtmeid laskma selle kahe kõrva vahele voolata. Aga põnev on. Uurin edasi ... Et materjali hulk on TOHUTU, selekteerib mingi nähtamatu jõud infot nii, et miski jääb ikka kahe silma vahele. Aga talletumise hulk on ka TOHUTU.
Digipööramine on mind pöördesse võtnud ja kui tuurid liiga kiireks ei lähe, sõidan kaasa, esialgu küll põhimõttel, et kui kõike ei jõua, püüan teha pool, aga korralikult.
Nutiseadmed polnud mind varem vaimustanud: olin ikka arvanud, et telefon peaks olema vahend, mis võimaldab kiiresti ja töökindlalt suhelda, s.t, et funktsiooniks on helistamine. Tahvelarvuti olin ma küll suvel sünnipäevaks saanud, aga sellega tegelesid rohkem lapsed, ehkki nad vahel mulle põnevusega mingeid rääkivaid kasse ja mõmisevaid karusid nina alla lükkasid.
Nii ma siis ennast koos kooliga pöörama hakkasin. EMT oli teinud pakkumise vahetada oma vana telefon nutiseadme vastu. Haarasin sellest kinni. Esialgu polnud ma suuteline isegi kõnesid vastu võtma, helistasin tagasi. Aga digivahetunnid andsid hoogu ja nii tõmbasin minagi tahvlisse ja telefoni ColarMixi, millega lapselapse ees tegijat mängida ...
Näpu all hakkasid toimima nii mõnedki teised äpid ja Play-pood sai surfamise kohaks, nii et kannangi nüüd kaasas oma Taskutarka. Kahootiga sain ruttu Sina-peale. Miksike ja Kubbu olid varem tuttavad, nendega suhtlen semulikult edasi. Ja kui mõnel pole klassis ka paari peale nutiseadet, saan naudinguga pakkuda oma jagusid.
QR-koodid meenutasid mulle ka pigem kindamustreid, mis näisid kui rahvuslik omapära mitmeid nurki kaunistavat, aga suur oli rõõm, kui NeoReader neid dešifreerima hakkas. Kui veel ise õppisin koodi koostama, sain hakata õpilasi üllatama, et nad ei pidanudki mingeid keerulisi linke trükkima, vaid “abaka-dabra” avanesid vajalikud harjutused - ülesanded iseenesest.
Getwappsi korjan nüüd kokku erinevate pealkirjade alla materjale, mida töös kasutada, Pocketis saan salvestada vajalikke artikleid, videosid, erinevates fototöötlustes kollaaže ja piltide liikumisi ja/või efekte juurde lisada.
Socrative`i kasutan küll vähem, aga LearningApps on võitnud mu südame... Ja vaimustuses olen ka Padletist (http://www.padlet.com/marehallop/kaash22lik), kuhu saan tunni ülesanded peale panna ja õpilased saavad omapäi tegutseda (kuigi nad juhendamisel abi ikka vajavad). Tundsin minagi rõõmu laste elevusest, kui nad nägid, et ise ka saavad tahvlit täiendada.
Tempo on kiire, mina õppijana aeglane, sest pean saama mitte ainult kõike rahulikult läbi näppida, vaid ka näppudest mööda pikki juhtmeid laskma selle kahe kõrva vahele voolata. Aga põnev on. Uurin edasi ... Et materjali hulk on TOHUTU, selekteerib mingi nähtamatu jõud infot nii, et miski jääb ikka kahe silma vahele. Aga talletumise hulk on ka TOHUTU.
Digipööramine on mind pöördesse võtnud ja kui tuurid liiga kiireks ei lähe, sõidan kaasa, esialgu küll põhimõttel, et kui kõike ei jõua, püüan teha pool, aga korralikult.