Ele Jaanimägi
Loodusained
Loodusained
Kui mind kevadel kooli meeskonna liikmena digiprojekti haarati, ei teadnud ma üldse, millesse mässitud olen. Üldiselt olen uute koolituste ja kogemuste suhtes positiivselt meelestatud, kuid digivärk oli minu jaoks seni võõras asi olnud ja ma polnud kuigi entusiastlik. Esimesel koolituspäeval Tallinnas sain ma šoki. Me pidime kaasa võtma oma nutiseadmed - juba see oli minu jaoks ülesanne omaette. |
Meil oli kodus riiulil seisnud juba ammu üks nutitelefon. Elukaaslane ja lapsed olid mind varem mitmeid kordi ärgitanud seda kasutusele võtma, aga olin keeldunud. Mul oli täiesti töökorras Nokia, kõige ilusamat värvi, mis üldse olla saab - midnight blue. See telefon oli mul olnud aastaid, kukkunud nädalas paar korda mööda maad nii toas kui tänaval, seejuures kriimugi saamata, toiminud suurepäraselt kõikides ilmastikutingimustes ning vajas laadijat vaid paar korda nädalas. Ma ei tahtnud seda uut telefoni kasutusele võtta, ma olin proovinud, aga ma ei osanud midagi sellega peale hakata, sest sel pole ju klahvegi, kuidas ma sellega helistan?! Koolituse jaoks oli vaja see uus asi nüüd riiulilt alla võtta. Õhtu enne esimest koolituspäeva harjutasin sellega mehele helistama ja sms saatma, enamat ma teha ei osanud. Ega tahtnudki.
Koolituspäeval võtsin kaasa ka oma läptopi juhuks, kui seal oleks midagi lihtsam teha olnud. Kui meile seal mitme tunni jooksul näidati kümneid erinevaid linke ja anti mitmeid erinevaid ülesandeid, kontosid, kuhu sisse logida, siis ei saanud ma ilmselgelt oma uue telefoniga midagi tehtud. Kui olin teistest maha jäänud, siis pahurdasin, turtsusin, ei saanud enam millestki aru. Püüdsin end kuidagigi vaos hoida, sest kõik käis minu jaoks liiga kiiresti. Nähes, kuidas kõik teised oma nutitelefonides ja tahvelarvutites süvenenult klõbistavad, mõistsin, et ma olen täiesti vales kohas ja see teema pole kohe kindlasti minu jaoks. Lülitasin oma nutitelefoni välja, viskasin koti põhja peitu, lõin läpaka kaane kinni ja panin käed risti rinnale. Loobusin. Isegi koolituspäeva kokkuvõtvates kommentaarides pirisesin julgelt, et "meil ei ole seda vaja"...
Tuli suvi. Rohkem aega, vähem kiirustamist. Mulle ei anna rahu ebaõnnestunud ülesanded, ma ei salli läbikukkumisi ja saamatusi. Kuna enne seda digikoolitust olin käinud ka ühel keskkonnateemalisel koolitusel, kus meile tutvustati erinevaid keskkondi veebis, mille abil saab koolitöid teha, siis mõtlesin neid materjale lähemalt uurida ja ühildada need kaks enda jaoks. Torkisin natuke ühte kohta, natuke teist. Avastasin enda jaoks sobivaid keskkondi ja tegin proovi pärast ka mõned testid. Katsetasin kõik testid läbi ka, olles läptopis õpetaja rollis ja nutitelefonis õpilase rollis. Olin vahepeal otsustanud siiski selle nutivärgiga leppida ja olin hakanud kasutama uut telefoni igapäevaselt. Positiivse tõuke andsid selleks mu oma klassi õpilased, kes kevadel lubasid mulle seda värki õpetama hakata. Mu jonnakus oli aga mind sundinud ise seda kasutama õppima. Sain uutes keskkondades asja selgeks ja hakkasin juba juuli kuus kooliellu sisse elama ja mõtlema erinevatele variantidele, kuidas oma tunde täielikult muuta.
Suvi hakkas lõppema. Lähenes teine digikoolituse õppepäev Tallinnas. Pärast pikka suvevaheaega kolleegidega kohtudes hakkasin neile rääkima, kui lihtsaid ja huvitavaid lahendusi veebist leiab ja mida kõike ma tundideks plaaninud olen. Selle entusiasmi peale tuletati mulle meelde, kes oli kõige vinguvam ja pessimistlikum esimesel koolitusel, kes oli see, kes ei tahtnud sellest midagi kuulda ja ei osanud midagi kaasa teha ... Muutus on küll toimunud, aga selleks oli lihtsalt vaja aega ja süvenemist. Tänaseks on kätte jõudnud teine koolinädal ja mul pole olnud ühtegi tundi, kus me poleks kasutanud nutiseadmeid. Olgu see siis testide tegemiseks või TÜ botaanika lehelt info otsimiseks. Tundide ettevalmistamine nõuab minult oluliselt vähem aega, kuna ma ei pea kõik lingid ise läbi jooksma ja materjali kokku koguma, vaid seda saavad õpilased ise teha. Siinkohal ei hakka ma nimetamagi kõiki neid oskusi, mida nad sellega arendavad.
Tean, et paljud õpetajad tunnevad end samamoodi nagu mina kevadel, aga kui asi teha kellegi abiga lihtsaks (küsi kolleegilt abi) ja anda tükikesehaaval uut infot (digivahetunnid), siis on kõik seeditav. Proovi mõnel laupäeva hommikul kohvi kõrvale see uus asi ära, mida tutvustati olnud nädala digiminutitel. Ei mängi mingit rolli vanus, ma pean end üsna nooreks ja meie digimeeskonnast olengi kõige noorem, aga ometi said kõik teised minust esimesel korral paremini hakkama. Asi on suhtumises ja asi on ajas. Vabandused ja ettekäänded on ainult teadmatusest ja hirmust. Kui raske oli kunagi harjuda sellega, et palka ei saagi enam sularahas kätte, vaid peab mingi plastikkaardiga kuskil seina ääres toimetama ja koode pähe õppima? Kui raske oli õppida tundma esimesi mobiiltelefone, kui need massiliselt müüki tulid? Kui raske oli harjuda e-kooli süsteemiga, kui paberpäevikud ära kadusid? Kõik need asjad oleme läbi elanud, elame edukalt ka selle!
Koolituspäeval võtsin kaasa ka oma läptopi juhuks, kui seal oleks midagi lihtsam teha olnud. Kui meile seal mitme tunni jooksul näidati kümneid erinevaid linke ja anti mitmeid erinevaid ülesandeid, kontosid, kuhu sisse logida, siis ei saanud ma ilmselgelt oma uue telefoniga midagi tehtud. Kui olin teistest maha jäänud, siis pahurdasin, turtsusin, ei saanud enam millestki aru. Püüdsin end kuidagigi vaos hoida, sest kõik käis minu jaoks liiga kiiresti. Nähes, kuidas kõik teised oma nutitelefonides ja tahvelarvutites süvenenult klõbistavad, mõistsin, et ma olen täiesti vales kohas ja see teema pole kohe kindlasti minu jaoks. Lülitasin oma nutitelefoni välja, viskasin koti põhja peitu, lõin läpaka kaane kinni ja panin käed risti rinnale. Loobusin. Isegi koolituspäeva kokkuvõtvates kommentaarides pirisesin julgelt, et "meil ei ole seda vaja"...
Tuli suvi. Rohkem aega, vähem kiirustamist. Mulle ei anna rahu ebaõnnestunud ülesanded, ma ei salli läbikukkumisi ja saamatusi. Kuna enne seda digikoolitust olin käinud ka ühel keskkonnateemalisel koolitusel, kus meile tutvustati erinevaid keskkondi veebis, mille abil saab koolitöid teha, siis mõtlesin neid materjale lähemalt uurida ja ühildada need kaks enda jaoks. Torkisin natuke ühte kohta, natuke teist. Avastasin enda jaoks sobivaid keskkondi ja tegin proovi pärast ka mõned testid. Katsetasin kõik testid läbi ka, olles läptopis õpetaja rollis ja nutitelefonis õpilase rollis. Olin vahepeal otsustanud siiski selle nutivärgiga leppida ja olin hakanud kasutama uut telefoni igapäevaselt. Positiivse tõuke andsid selleks mu oma klassi õpilased, kes kevadel lubasid mulle seda värki õpetama hakata. Mu jonnakus oli aga mind sundinud ise seda kasutama õppima. Sain uutes keskkondades asja selgeks ja hakkasin juba juuli kuus kooliellu sisse elama ja mõtlema erinevatele variantidele, kuidas oma tunde täielikult muuta.
Suvi hakkas lõppema. Lähenes teine digikoolituse õppepäev Tallinnas. Pärast pikka suvevaheaega kolleegidega kohtudes hakkasin neile rääkima, kui lihtsaid ja huvitavaid lahendusi veebist leiab ja mida kõike ma tundideks plaaninud olen. Selle entusiasmi peale tuletati mulle meelde, kes oli kõige vinguvam ja pessimistlikum esimesel koolitusel, kes oli see, kes ei tahtnud sellest midagi kuulda ja ei osanud midagi kaasa teha ... Muutus on küll toimunud, aga selleks oli lihtsalt vaja aega ja süvenemist. Tänaseks on kätte jõudnud teine koolinädal ja mul pole olnud ühtegi tundi, kus me poleks kasutanud nutiseadmeid. Olgu see siis testide tegemiseks või TÜ botaanika lehelt info otsimiseks. Tundide ettevalmistamine nõuab minult oluliselt vähem aega, kuna ma ei pea kõik lingid ise läbi jooksma ja materjali kokku koguma, vaid seda saavad õpilased ise teha. Siinkohal ei hakka ma nimetamagi kõiki neid oskusi, mida nad sellega arendavad.
Tean, et paljud õpetajad tunnevad end samamoodi nagu mina kevadel, aga kui asi teha kellegi abiga lihtsaks (küsi kolleegilt abi) ja anda tükikesehaaval uut infot (digivahetunnid), siis on kõik seeditav. Proovi mõnel laupäeva hommikul kohvi kõrvale see uus asi ära, mida tutvustati olnud nädala digiminutitel. Ei mängi mingit rolli vanus, ma pean end üsna nooreks ja meie digimeeskonnast olengi kõige noorem, aga ometi said kõik teised minust esimesel korral paremini hakkama. Asi on suhtumises ja asi on ajas. Vabandused ja ettekäänded on ainult teadmatusest ja hirmust. Kui raske oli kunagi harjuda sellega, et palka ei saagi enam sularahas kätte, vaid peab mingi plastikkaardiga kuskil seina ääres toimetama ja koode pähe õppima? Kui raske oli õppida tundma esimesi mobiiltelefone, kui need massiliselt müüki tulid? Kui raske oli harjuda e-kooli süsteemiga, kui paberpäevikud ära kadusid? Kõik need asjad oleme läbi elanud, elame edukalt ka selle!